Eesti ja USA koolide suurim erinevus avaldus mõtteviisis, et igast õpilasest võib saada liider, vigade tegemist ei ole olemas, on vaid väljakutsed. Eesti koolis oleme pigem alalhoidlikumad ja eksimist pigem soovitakse vältida. Sarnaselt Eestile kasutati aga õpperuume erinevaks otstarbeks, rakendati individuaalset lähenemist ja arendati noorte eneseväljendusoskust.
Eesti Vabariigi sünnipäev tuli sel aastal meie perele teisiti. 24. veebruari varahommikul võtsime suuna Ameerika Ühendriikide poole. Meie võõrustajaks oli sugulane Aari Lemmik (neiupõlves Karu), kes töötab pressidiplomaadina Eesti saatkonnas Washingtonis ja kelle isapoolne suguvõsa on pärit Käina kandist. Lisaks ohtratele muuseumidele, vaatamisväärsustele, olustiku nautimisele ja Eesti saatkonna külastusele, sain kogeda kohalikku koolielu.
Kooli viieaastaselt
Ameerika Ühendriigid koosnevad 50. osariigist. Hariduspoliitika on detsentraliseeritud. Puuduvad riiklikul tasemel ühtsed õppekavad, hindamissüsteemid ja standardid. Kooli lähevad õpilased viieselt, kuid sisult tähendab see koolieelikute rühma Eesti lasteaias.
Washington DC on rikas erinevate koolide poolest. Kokku õpib algkoolides, põhikoolides ja keskkoolides ligi 87 000 õpilast. Pered saavad valida erinevate koolide vahel, sh õppevorm, etniline koosseis. Enamasti eelistatakse erakoole, kus on kõrgem õppedistsipliin ja vähem sotsiaalmajanduslikesse raskustesse jäänud õpilasi. Õppemaks erakoolides on kõrge ja kõikidele peredele ei ole see jõukohane.
Auhindadega pärjatud algkool
Linna loodeosas asuva Horace Manni algkooli (Horace Mann Elementary School) juurde jõudes jäi esmalt silma üks isa, kes pojaga kooli ees jalgpalli mängis. Seejärel märkasin uhket koolisilti majaseinal ning õitsva kirsipuu all sponsorite reklaame. Annetuskultuur on USAs väga tugevalt juurdunud. Sellest annavad märku toetajate nimetahvlid hoonetel, sildadel, tänavapinkidel. Nii olid ka Manni algkooli toetajate nimed suurelt välja toodud nii õuealal kui kooli fuajees.
Washington DC jõukamas piirkonnas asuv Horace Manni algkool kuulub piirkonnakoolide hulka (DC Public Schools), mis on pakkunud kvaliteetset haridust Columbia ringkonna lastele üle kaheksakümne aasta. See on piirkonnakool ligi 300 õpilasega, mis on üks kümnest riigi koolist, mis on pälvinud USA Haridusministeeriumi Blue Ribbon School Award for Excellence auhinna viis korda.
Koolil on LEED sertifikaadi kuldtase (Leadership on Energy and Environmental Design). Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud roheliste hoonete sertifitseerimissüsteemiga, mis on koostatud USA Rohelise Ehituse Nõukogu poolt. Hinnatakse hoone keskkonnasõbralikkust ning ehitusdisaini.
Koolijuhil 60 töötundi nädalas
Koolimajja sisenedes turvaväravaid ei olnud. Küll aga tervitas mind naeratav administraator, kes kandis turvatöötajale omast sinist embleemidega vormirõivast. Mõne minuti möödudes jõudis kohale veidi väsinud, kuid sõbraliku olemisega meesterahvas, kohvikruus käes – direktor Brooks Warnick.
Direktor Warnicku kabinet asus välisukse lähedal, suure siseaknaga. Koolijuhi laud oli pabereid täis ja vestluskaaslase kehakeelest võis aimata, et minu esmaspäevahommikune visiit oli järjekordne täiendav kohustus. Sekundi murdosa mõtlesin, kas võtta välja märkmik, kuhu olin eelmisel päeval mõned küsimused ritta seadnud või lähen vaba vestluse teed. Valisin viimase. Tänasin vastuvõtu eest. Rääkisin põgusalt Eestist ja enda päritolust – Hiiumaast, kus PISA uuringute kinnitusel õpivad maailma parimad loodushariduse tundjad.
Märkamatult muutus formaalse kohtumise õhustik vahetuks vestluseks, mil söandasin küsida päris otse: „Mis tunne on olla koolijuht Washingtonis?“. Paus. Tundus, et tabasin ootamatult naelapea pihta. Koolijuht ohkas ja tunnistas, et päris palju on paberimajandust ning ootamatuid visiite (vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma). Enne direktori ametit töötas ta õpetajana. Kui õpetajana sai ta hakkama umbes 40-tunnise töönädalaga, siis koolijuhi ametis kulub vähemalt 60 töötundi nädalas.
Peenrad katusel ja salat
Esmaspäeva hommikul kogunes koolipere sisehoovi. Härra Warnick tervitas kõiki ja tutvustas eesootava nädala sündmusi. Nii õpilastel kui õpetajatel soovitas direktor teha maksimaalselt palju õuetunde. Kogunemisel oli kohal ka palju lapsevanemaid, õhustik oli vaba ja tundsin ennast rahvasummas koduselt.
Koolimajas ringi käies jäid silma erinevad disainielemendid, mis soodustavad aktiivõpet. Ruume saab kasutada mitmel otstarbel. Avatud alad on nii puhkamiseks kui õppimiseks. Väikestele õpperühmadele ja individuaalõppeks on olemas eraldi ruume. Klassiruumides on erineva paigutusega mööbel. Nooremate õpilaste õpperuumid sarnanesid paljuski meie lasteaiarühmadele, kus on eraldi alad eri tegevuste jaoks nagu näiteks lugemisnurk, meisterdamine, mängunurk.
Koolis on au sees keskkonnahoiu- ja aiandusprogrammid. Tegevustesse kaasatakse tervet kogukonda, sh kohalikke kokkasid ja mesinikke. Õpilased kasvatavad klassides, katuseterrassil ja koridorides söödavaid taimi. Direktori sõnul teevad õpilased kolmapäeviti ise salatit, mida kooli lõunasöögi kõrvale pakutakse.
Tundide külastus uues koolis
MacArthuri keskkooli (MacArthur High School) ees seisis kollane koolibuss, mis on tuttav Ameerika filmidest. Kell oli 9 ja esimesed unised õpilased jõudsid parajasti koolimajja.
Etniline koosseis selles koolis on kirju, ligi 70% õpilastest mustanahalised. Suur hulk nendest tulevad kooli Washingtoni äärealadelt. Tegemist on vastavatud kooliga, mis loodi aasta tagasi, kuna teine sama piirkonda teenindav kool oma 2500 õpilasega oli tugevalt ülerahvastatud. Hetkel on MacArthuri keskkoolis vaid paarsada õpilast.
Koolimajja sisenedes tuli minna läbi turvaväravate ja kohapeal oli mitu turvatöötajat. Mind tervitati juba kaugelt ja sain esmalt teha sissekande külaliste logiraamatusse. Direktori asetäitja Matthew Kennedy tegi lühikese ülevaate koolielust ja üsna varsti pakkus võimalust, minna ainetunde külastama.
Klasside uksed olid enamasti avatud ja õpilased ei lasknud ennast meist segada. Nägin nii traditsioonilisi tunde, kus õpilased istusid üksteise selja taga, lugesid ja õpetaja küsis täpsustavaid küsimusi, kui aktiivset arutelu matemaatikas ja rühmatööd kunstitunnis, kus oli käsil fotode töötlus kooli aastaraamatusse. Tundides oli nii ärksaid noori kui ka neid, kes ilmselgelt mõtetega mujal. Harjumatu oli näha jopede kandmist klassiruumis ja mõnel juhul tunni ajal söömist-joomist. Tundi hilinejaid pidi direktori asetäitja koridorides tagant kiirustama.
Õpetajate järelkasv
Koolide ringkäigul sain jutule mitme õpetajaga, kes innukalt oma tööst rääkisid. Palju jäi silma meesõpetajaid. Põnev kohtumine oli MacArturi koolis arvutiõpetuse õpetajaga, kes on oma tundidesse pikkinud nii matemaatikat, robootikat kui programmeerimise aluseid. Matemaatikatundi piiludes kohtasin tuttavaid programme, mida ka meie õpilased kasutavad.
Õpetajate järelkasvuga olid kahes vaadeldavas koolis erinevad lood. Horace Manni algkoolis olid direktori kinnitusel kõik ametikohad täidetud ning tööle soovijaid isegi rohkem, kui neil tööd pakkuda. MacArthuri koolis on suurem õpetajate puudus. Esmajoones otsitakse matemaatikaõpetajat. Kuidas nad olemasolevaid õpetajaid toetavad? Koolis on tööl eraldi nõustaja, kelle poole saavad õpetajad oma murede ja küsimustega pöörduda.
Muuseumiharidus kandikul käes
Muljetavaldav on see, et muuseumiharidus tuuakse Ameerikas õpilastele n-ö kandikul kätte. Enamus muuseume on külastajatele tasuta. Tegemist on atraktiivsete õpikeskkondadega, kus uusi teadmisi omandada. Smithsoniani sihtasutuse koosseisu kuulub 18 muuseumi, sh loodusloomuuseum, kunstimuuseum, kosmosemuuseum – need on vaid mõned näited, mida ise külastasin ja kuhu viiksin kohe kõik Kärdla Kooli lapsed.
Muuseumi sihtasutuse rajas James Smithson, jõukas inglane, kes ise kunagi Ameerikasse ei jõudnudki, aga pärandas kogu oma vara selleks, et Ameerika inimesed saaksid valgustatud ja nii ongi juba üle 100 aasta tegutsenud muuseumid külastajatele tasuta. Rohkem infot aadressilt http://www.si.edu/about/historylink opens on new page
Haridusjutud saatkonnas
Põnevad koolikohtumised said võimalikuks tänu Eesti Washingtoni saatkonna tiimile. Vabas vestluses mainisin vaid korra, et tahaksin väga näha ehedat koolielu ja kohtuda mõne koolijuhiga. Päev enne ärasõitu see juhtuski. Olen südamest tänulik selle erakordse võimaluse eest. Olgem oma soovidega ettevaatlik, sest need võivadki täituda.
Rõõm oli näha, et Eestist tulevate külaliste jaoks on Eesti Washingtoni saatkonna uksed alati avatud. Lisaks Eesti suursaadikule Ameerika Ühendriikides Kristjan Prikile, tulid meid tervitama ja Eesti ja Ameerika haridussüsteemi erinevusi arutama saatkonna asejuht Margus Särglepp (juured on Hiiumaal Kerema külas), poliitikadiplomaat Katrin Sibul, pressidiplomaat Aari Lemmik (juured on Hiiumaal Käina kandis), ja saadiku abikaasa, elukutselt õpetaja Liis Prikk.
Piduliku saali kõrval asus nõupidamiste ruum, kus sättisime ennast ümber ovaalse laua. Pilku püüdsid tuttavad šokolaadikommid Kalevilt ning juttu haridusteemadel jätkus kauemaks – Eesti kõrged PISA tulemused, tehisintellekti kasutamine õppetöös, õpetajate järelkasv, õppetöö kvaliteedi hindamine jms. Küsimusele „Millele USA koolides kõige enam tähelepanu pööratakse?“ vastati justkui ühest suust – õpilasi kasvatatakse liidriteks, arendatakse argumenteerimisoskust, esinemismeisterlikkust, julgustatakse proovima ja eksima. Kunagi ei räägita vigadest ega ebaõnnestumistest, on vaid väljakutsed ja arenguvõimalused.
Külakostiks toodud kuldne karp teepakkidega Hiiumaa loodusest osutus saatkonnarahva seas tõeliseks hitiks. Suursaadiku sõnul oleks seda tore Eestit tutvustava meenena rahvusvahelistele külalistele jagada. Suurepärane mõte, mis aitaks Hiiumaal jõuda taas laia maailma.
Üks ilusamaid Eesti välisesindusi
Eesti Washingtoni saatkond Massachusetts Avenuel asub linna saatkondade piirkonnas. 20. sajandi alguses ehitatud nurgatorniga hoone sulandus kenasti linnapilti ja jättis tagasihoidliku, kuid väärika mulje. Hoone oli äsja läbi teinud korraliku remondi, kuna paar aastat tagasi toimus suur veeavarii. Tulemus on kena – kuuldavasti üks ilusamaid Eesti välisesindusi.
Saatkonna hoonest on meeles hubane atmosfäär, valgusküllased ja heledad ruumid. Üllatavalt palju oli väljaspoolt mitte väga suurena tunduvas majas erineva otstarbega ruume, mis vajalikud välisesinduse funktsioonide täitmiseks – avar saal vastuvõttudeks ja avalikeks üritusteks, nõupidamisteruumid kohtumisteks ja eraldi sissekäiguga konsulaat.
Põnevaim nurgatagune oli kitsas konsulaarvastuvõturuum keldrikorrusel, kus saab muuhulgas ka dokumentide taotlemiseks vajalikke sõrmejälgi anda. Lisaks on saatkonnas väike saun, mis eestlastele üsna tavaline, kuid ameeriklaste jaoks üllatav. Meil tekkis aga kohe igatsus laupäevase saunaõhtu järele.
Hiiu Lehe veebiartikkel koos galeriiga:
https://hiiuleht.ee/kuidas-on-olla-opilane-voi-koolijuht-ameerikas/link opens on new page
Margit Kagadze
Kärdla Kooli direktor
